Visioon vaprusest ja kaitsest. See kujutab Valguses ja Armastuses elamise valiku kardetavat jõudu.
Ood Jumala kõige imelisemale loomingule - olemasolule endale. See kujutab Jumalat aja ja ruumi absoluutse keskpunktina. Jumal on teadlikkus. Kõrgem teadvus peegeldub meile tagasi kui me vaatame oma konstrueeritud reaalsussüsteemist kaugemale, igatsedes taastada ühendust oma igavese päritoluga.
Roosiaias murtud hing. Ülal, ülimas abituses ja leinas, on vaikne jõud mis hoiab inimese hinge süles. See on Valgus mis ületab pimeduse isegi keset surma. Kiired mis tungivad läbi vaakumi, ka siis kui meie pilk on selle olemasolu suhtes pimestatud.
Noor poiss elab Inglismaal koos oma töötu isa ja vanema õega. Keset alatoidetust ja hingehaavu küsib see laps endalt kas inimeseks olemises on midagi rohkem kui see süsteem mis teda enda omaks kuulutanud on. Üksinda betoonist teel seistes suunab ta oma uudishimuliku pilgu taeva poole. Tema sinistes silmades peegeldub tarkus ja tema roosiliste põskede taga sügav kurbus maailma pärast. Ta on puhas ja ta on ilma süüta. Tema õlgadel on tähed.
Bulgaaria maapiirkonnas asuvas lastekodus istub nurgas autistlik tüdruk, hoides käes emale kirjutatud kirju mida kunagi ei saadeta. Ta õõtsub oma toolil, kirjad külmade sõrmede vahel, kõrval portselanlapsed kes kord armastasid tantsida ja naerda. Istutatud kuiva mulda närtsima, neelatuna iseenda igatsustest ja mõtetest. Alatoidetud kehad ja hiilgavad visioonist emalikust armust.
“Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud ta ületamiseks? Kõik olendid seni on loonud midagi kõrgemat endast: ja teie tahate siis olla mõõnaks sellele suurele tõusule ning pigemini tagasi minna looma juurde kui ületada inimest. Mis on ahv inimesele? Pilkenaer või piinlik häbi. Ja sedasama peab olema inimene üliinimesele: pilkenaer või piinlik häbi. Te olete käinud ära tee ussikesest inimeseni, aga palju on teis veel
ussikest. Kord olite ahvid, aga praegugi veel on inimene ahvim kui ükski ahv. Kes aga teist on kõige targem, seegi on ainult vahepäälne värdjas taimest ja tondist. Aga kas käsin ma teid saada tontideks või taimedeks? Vaadake, ma õpetan teile üliinimest!” (F. Nietzsche)
Meie sees valitsev megalomaania juhib inimkonna marssi tühjuse poole. Täiuslikkuse ja Eneseväärikuse loori taga müüakse meile ideaale ja visioone, et rahuldada meie igatsust paremuse ja edu järele. Mitte kunagi kohale jõudmata, jääme omaenda segadusele ja lagunemisele rajatud kuningriigi keisriteks.
Kasumi ja ahnuse jõud toitub surnud sõdurite kehadest. Ja inimesed ei kuule neid vaikivaid nimetuid mehi kes lebavad kaeviku kaugetes embustes, medalid külmadel rindadel.
Ma ei saa Sulle lubada olla ingel. Ma ei saa Sulle lubada olla elus. Ma ei saa Sulle anda õndsust ega sinavaid siidiseid taevaid. Ma ei saa Sulle pakkuda ilu ega igavest vaikivat õrnust. Ma olen sünd. Ma olen surm. Ma olen igavesed lained ja surelik veri. Taevalikku armi kandev igavene jõud. Ma olen Inimene. Ma olen Ma. Tormine taevas ja tähine maa.
“Ja saab olema pikk, pikk aeg
Kuni maandumine toob mind tagasi, et leida
Ma ei ole see keda tuntakse siin
Ma olen rakettmees
Leegitsevas taevas, omapäi,
Ja saab olema pikk, pikk aeg... ” (B. Taupin/E. John)
On olemas tuum mis ootab täitmist. Olemise selgus keset tähiseid taevaid, ookeanilaineid ja sügavat sõprust. Elusaks saamise õiguse kardetavalt imeline reaalsus.
Sinu sureliku keha tuum kannab igavese eksistentsi tõde. Erakordne kaal on usaldatud kanda meie südamesse ja hinge. Sisimas on vastused. Sisimas on igavese Valguse hääletu meloodia mis kõnetab meid läbi meie nime. Kuulake prohveteid! Jälgige tähti! Olge tunnistajaks teile antud südamelöökide hiilgavale jõule.
A glorious march back into destruction. A human being, in its idea of grandiosity, reduced back to an ape. Life matters not and death prevails in a land of homogenous hate and perpetual fear.
Esimest korda ajaloos astub inimkond aega kus ta on tahtlikult edasi andnud omaenda hinge. Aeg kus värisev inimese käsi saab alluma üleva teadvuse tarkusele. See hakkab rajama teed meie liigi viimasesse peatükki, viies meid aeglaselt unustuse ja alistuse sadama poole. Viimane totaalsus.
